Elu tundub käivat 7-aastaste tsüklitena.
Olles viimased 7 aastat sensuaalsusest eemal olnud, kuna elus oli… muud tegemist… on nende kuude jooksul, mis ma nüüd tagasi keset action’it olnud olen, võrsunud üks tähelepanek: vahepeal on peale kasvanud kasvanud üks uus inimliik, (ehk siis praegu kahekümnendates – ja varastes kolmekümnendates) kelle “kasutusjuhendi” nüansse mul alles õppida tuleb.
Vaata, erootilise massaaži olukorras tuleb ju inimloomus juba paari minutiga ilmsiks… Sellises olukorras on alasti keha ja hing. Siin pole enam midagi teeselda ega peita.
Võrdluseks, näiteks “normaalsete inimeste” töökohas, nt kolleegide situatsioonis, kus võib kuluda pikk aeg, enne kui enam vähem taipama hakad, mismoodi inimesega kollegi näol üldse tegemist on. Need noored, keda siin selle lühikese aja jooksul märganud olen, tunduvad kuidagi vähem robustsed kui nendele eelnenud põlvkonnad kelle “kasutusjuhend” mul une pealt selge on. Need noored on kuidagi peenema energiaga. Nad ei tõtta uksest sisse astudes su suure kallistuse sisse sulama, vaid nende embus on reserveeritum, kandilisem, nende keha ettevaatlikult eemale hoidev. Massaaži ülevoolav erootilisus teeb nad esiti pigem ettevaatlikuks…
Võib olla on nende noorte psüühikas oma osa ka sellel hullusel mis alates aastast 2020 üle maailma pühkis, ehk siis, kui too põlvkond väga õrnas eas oli… sellised asjad ei jäta ju inimpsüühikat mõjutamata. Maailm ei ole ju peale toimunut enam endine. Elu ei ole sama muretu ja trallitav kui varem – eirit, mis puutub lähedust ja puudutamist. Haavade lakkumine võtab aega.
Palju lähedust on kolinud ka veebi ja telefoni. Aga see ei ole ju päris lähedus.
Seepärast on see, mida me siin nendes erootilise massaaži seanssides teeme, see lähedus mida siin pheskoos kogeme, maailmas üks ütlemata tähtis ja tervendav töö.