Paradiis ja põrgu ei ole ju mingid kohad kusagil väljaspool meid… kusagil mujal reaalsuses. Need on kohad meie enese sees.
Käisin täna mitu korda paradiisis. Olime kliendiga üheskoos mängeldes nii kõrgele lennanud, et peale seanssi ei osanud ma muud öelda kui:
“See… oli ju lausa… püha… Kuidas saaks midagi s e l l i s t olla halb… või siis… mitte-kombekas…ma arvan et olengi kõige õnnelikum naine maailmas… vaata ometi, millega ma päevast-päeva tegeleda saan… erutuse ja ekstaasi tiivul lenneldes…”
“See… oli ju lausa… püha… Kuidas saaks midagi s e l l i s t olla halb… või siis… mitte-kombekas…ma arvan et olengi kõige õnnelikum naine maailmas… vaata ometi, millega ma päevast-päeva tegeleda saan… erutuse ja ekstaasi tiivul lenneldes…”
ja
siis nägin ka lähedalt, kedagi oma isklikus põrgus visklemas.
Põrgu on ju see, kui ise end oma mõtetega piinates nii kaugele viid, et kõik lausa väljakannatamatult vastumeelne näib, nii väljakannatamatult, et enam lihtsalt olla ei suuda.
Umbes 20 000 erootilise massaaži hulgas on midagi taolist tulnud ette 2 korda.
Umbes 20 000 erootilise massaaži hulgas on midagi taolist tulnud ette 2 korda.
Esimene kord oli umbes 14 aastat tagasi, kui klient, olles juba närvilises olekus ruumi sisenenud, minu nõretavat, kõikehõlmavat, sooja sensuaalsust tunnistades, midagi sellesarnast mitte kunagi varem näinuna, juba seansi algusosas kuagilt sügavikust oma mingi hirmu välja kaevas, oma riided kahmas ja põgenedes mind “tegelikult mees olemises” süüdistas.
Tänane klient oli nii üle võlli pinges, et minu nõretav sensuaalsus, soojus, märkamine, lõõgastusse kutsumine ja intiimsus – täpselt needsamad omadused mis kõiki teisi õnnelikke kliente paradiisi sõidutanud olid – teda lausa vihale ajasid – mida ta, keha üleni kange, kõva häälega kärkimise vooluna ka väljendas. Kutsusin teda palju kordi üles mu soojade käte vahele lihtsalt lõdvestuma ja et “muud ei olegi tarvis teha kui lihtsalt suukene kinni panna, see riidlemine ja võitlemine lõpetada – ja hoopis TUNDMA hakata kõike seda ilusat ja ülendavat, mis siin praegu tegelikult toimumas on…”.
Ühel hetkel oli ta endal juhtme niivõrd lühisesse riielnud, et ei märganudki kuidas ta käsi oli veel mu alasti rinnale ununenud oli, samal ajal kui üle huulte voolav riidlemine tema maapealset põrgut väljendas. Ka tema oli end viinud niivõrd väljakannatamatusse punkti – et oli sunnitud – keset maailma kõige hõrgemat erootilist massaaži – põgenema.
Tema piinatud oleku pärast kurvastades mõtisklesin: “See pole ju tema süü”.
Tema piinatud oleku pärast kurvastades mõtisklesin: “See pole ju tema süü”.
Planeet Maa ongi tänapäeval üks stressirohke koht.
Väljakutsetest juba puudu ei tule.
Tegelegem siis igapäevaselt, hetk–hetkelt, oma mõtete jälgimisega – et me, jumala eest, endale ise paradiisi asemel maapealset põrgut ei ehitaks.